5. märtsil toimusid 2023 Riigikogu valimised ning varasemast märgatavalt rohkem võib uuelt valitsuskoalitsioonilt oodata innovatsiooni- ja rohepöördega seotud eesmärke. Ettevõtetelt oodatakse selget panust ning investeeringuid kestlikkuse suurendamisesse. Suures plaanis on pakenditootjad riigiga ühisel meelel, et muutused on vältimatud. Et hinnata meie ettevõtete valmisolekut muutuvas keskkonnas investeerimisplaane teha ning neid ka kasumlikult ellu viia kutsus ETPL veebruaris kokku Eesti pakenditootjate ümarlaua. Ümarlaual kaardistasime Eesti suurimate pakenditootjate rohepöördega seotud väljakutsed ning otsisime neile ka ühiselt lahendusi.
Pakenditootjatel on seni läinud hästi
Eesti pakenditootjad tegelevad pidevalt kuluefektiivsuse suurendamisega ja on täitnud mitmeid eesmärke jätkusuutlikkuse kasvatamise suunal. Meie ettevõtted on läbi aastate investeerinud ressursitõhusamasse tootmisesse, kasutavad rohelist energiat, taaskasutavad tekkinud tootmisjäätmeid, omavad Skandinaavias kõrgelt hinnatud rohemärgiseid ning arvutavad ka pakendite jalajälge. Kuid miks vaatavad ettevõtted veidi murelikult tulevikku ning kus näeme eesootavaid probleeme?
Muutust luuakse ühiselt
Ilmselt on kõik tootmisettevõtted tänaseks endale juba teadvustanud või ka konkreetsemaid samme teinud selleks, et hinnata oma ettevõtte ja/või toodangu CO2 jalajälge. Siinkohal tuleb rõhutada, et pakendite tootmise jalajäljest moodustub 95% kliendi kui brändiomaniku tellimus, st pakendi materjali valik ning pakendi disain. Arvutussüsteeme jalajälje suuruse teadasaamiseks on mitmeid erinevaid ja need annavad ka erinevaid tulemusi. Eesti pakenditootjad on enamjaolt kohandanud mudelit, mis kalkuleerib jalajälje from cradle to gate (toote eluringi arvutus hällist väravani). See mudel võtab CO2 jalajälje arvutuses arvesse nii toormaterjali, tootmisprotsessid kui ka transpordi kliendini ning on üldjoontes hästi kontrollitav kogu selle tarneahela lõikes. Tänased arvutused näitavad, et pakenditootjate tootmisprotsessi jalajälg selles ahelas on 5-7% ning ülejäänud CO2 moodustab pakendi materjal ja transport.
Materjalitööstus on väga energiamahukas ning ka suurim pakendite jalajälje mõjutaja. Seega otsustab toote jalajälje suuruse tegelikult pakendi tellija. Kestlikke valikuid saavad mõjutada Euroopa Liidu regulatsioonid ja seadusesse kirjutatud nõuded materjalikasutusele. Väljakutseid on jätkuvalt ka sellega, et kõik toormaterjalide tootjad ei väljasta piisavalt toormaterjali emissiooni puudutavat infot ja seetõttu ei saa kõigile pakenditele korrektseid CO2 arvutusi teha. Veel vähem on võimalik arvutusi teha from cradle to grave (nö eluring hällist hauani) ahelale, kuna nii pea kui toode väljub kontrollitud süsteemist lõpptarbijani, ei ole võimalik pakendit enam jälgida ega tema eluea lõppu prognoosida. Me võime tootjatena vaid eeldada, et kui paberipõhisele pakendile on riigi poolt loodud korrektne taaskäitlemise süsteem, et siis sinna see pakend ka tarbijalt jõuab, kuid need kontrollmehhanismid jäävad pakenditootjate tegutsemisalast väljaspoole. Toimiv jäätmekäitlus ja sorteerimine on eelduseks, et tarbija saaks paremini käituda. Kile- ja plastpakendite tootjatel on juba täna võimekus kasutada kestlikumat monomaterjali, kui lõppklient on nõus toote kinni maksma ning kui toimub vastav jäätmekäitlus. Seega peame jalajälje vähendamiseks mõistma, et muutust luuakse ühiselt üle terve väärtusahela.
Liiduna näeme vajadust sektoripõhiste CO2 jalajälje kalkulaatorite ühtlustamiseks (sh on vajalik tõenduspõhisus ja kontrollimehhanismid) ja peame hällist surmani eluringi jalajälje arvutamist tootjale ebamõistlikuks aruandluskohustuseks, kuna kõiki andmeid ei saa pakenditootjad lihtsalt kätte. Tootmisettevõte saab seda kohustust täita vaid enda loodud andmete pealt, st oma tootmisprotsessist ehk väravast väravani (või kliendini, kui tootja ise pakub ka transporti). Probleem on ka selles, et tootmisteenuse pakkujana võib ettevõtte toimida väga roheliselt ja keskkonnasäästlikult, kuid kui ettevõtte jalajälge mõjutab 95% ulatuses kliendi valik pakendite materjalile ja disainile, siis see omakorda sunnib ettevõtteid rohepesule ning kasvuhoonegaaside jalajälge oma ettevõttelt erinevate meetoditega vähemaks kompenseerima ehk maha offsettima (carbon offsetting).
Ühekordne või korduvkasutatav pakend
Täna on Eesti pakendiettevõtete vaates täiesti ebaselge kõik see osa pakendiregulatsioonist, mis puudutab ringmajanduse eesmärke seoses korduvkasutatavate pakenditega. Millised on täpsed nõuded ja piirangud, mis hakkavad kehtima näiteks toidupakenditele ning kuidas lahendatakse pakendite üleminekud suurtes mahtudes.
Näeme küll mitmeid korduvkasutuspakendite algatusi, kuid nendes süsteemides puudub täna piisav läbipaistvus, et teha tööstuslikele mahtudele kohalduvaid järeldusi. Kõige kriitilisem on see probleem toiduga kokkupuutuvate pakendite osas. Küsimused, mis tekivad tänaste algatuste valguses ja ootavaid vastuseid ning lahendusi:
- kuidas saab toimuma pakendite korduvkasutuskordade jälgimine?
- milline saab olema korduvkasutuspakendi tagastusprotsent?
- kuidas saab toimuma korduvkasutuspakendite toiduohutuskontroll?
- Kuidas saab toimuma pakendite hoiustamine, kokku kogumine jm suurte mahtude korral?
Ettevõtete seisukoht on üsna üheselt see, et regulatsioonid toiduga kokkupuutuva pakendi ringluses toimivad väga hästi kontrollitud süsteemis. Kontrollitud süsteemiks saame pidada tootmisahelat ja/või toidukohtade suletud kasutussüsteemi. Nii pea, kui pakend väljub kontrollitud süsteemist, st lõpptarbija kätte, ei ole enam võimalik pakendi nõuetekohast kasutust kontrollida ega jälgida. Kui tarbija viib pakendi koju, siis me tegelikult enam ei tea, mis sinna pakendisse pannakse, kuidas seda hoiustatakse ning kas see ka tagasi tuuakse. Plastpakendite materjaliomadused sõltuvad näiteks temperatuurist, mis pakendi külmutamisel ja/või kuumutamisel selleks mitte ettenähtud materjali korral hakkavad mõjutama toiduohutust.
Samal ajal peame ka mõistma, et Eesti on eksportiv riik ning suur osa pakenditest ja transpordipakenditest liigub Eestist välja nii Euroopa kui ka muu maailma turgudele. Peame väikese riigina olema ettevaatlikud, et mitte jõustada selliseid reguleerivaid seadusi, mis toovad meie eksportivatele ettevõtetele kaasa võimalikke turutõrkeid ning konkurentsivõime vähenemist välisturgudel.
Korduvkasutuspakendil on oma suurema massi ja korduvkasutusega kaasnevate tegevuste tõttu alustuseks suurem CO2 jalajälg kui ühekordsel pakendil. See seab igale korduvkasutuspakendile teatud taaskasutuse tsüklite arvu, et tulemuseks oleks ka faktiliselt jätkusuutlikum ja keskkonnale väiksema jalajäljega pakendilahendus. Kui korduvkasutuspakendite tagastusprotsent ei ole üle 95%, siis seab see kahtluse alla korduvkasutuse esialgse eesmärgi, et toodetud pakendi jalajälg oleks väiksem ühekordsest pakendist. Ühekordse pakendi massi vähendamine, nutikam disain ning õige materjalikasutus on seevastu end juba tõestanud kui toimiv alternatiiv juba turul olevate pakendite jalajälje vähendamiseks.
Kui korduvkasutustaara toimub hästi toidukohtade suletud süsteemis, siis täna on paljud kiirtoidu ja meelelahutuskohtade ärimudelid ülesehitatud selliselt, et toimetatakse väga väikestel pindadel ning puudub vajalik taristu suures mahus taara kogumiseks, puhastamiseks ja käitlemiseks. Täna puudub selge arusaam tulevikus kehtima hakkavast reeglistikust ning selle potentsiaalsest mõjust paljude ettevõtete ärimudelite jätkusuutlikkusele. Toitlustusettevõtted ise näevad siin lahendusena eelkõige tõhusamat bio- ja paberjäätmete liigiti kogumist ja käitlust ning teevad pingutusi pakendijäätmete 100% plastivabaks muutmiseks.
Oleme seni näinud, et plastpudelitega toimib pandipakendisüsteem hästi. Tänane ambitsioonikas plaan näeb sarnast tulevikku ka korduvkasutuspakenditele, kuid ka siin on mitmeid väljakutseid. Eesti pudelitaara tagastusprotsent on täna alla 90%, see küll tundub kõrge, kuid siiski läheb 14% taarast kaduma, jõuab segaolmejäätmetesse või jääb tarbija kätte (halvemal juhul satub ka metsa alla ja veekogudesse). Toiduohutuse mõttes lähevad pudelid ümbertöötlemisse, mitte korduvkasutusse. Arvestatav protsent pudelitaarast jõuab pandipakendina kogumispunkti prügi seast ning seda mudelit ei ole võimalik kasutada pakendite puhul, mis lähevad korduvkasutusse toidu pakendamiseks. Lisaks on kõikidele toiduohutuse nõuetele vastav ja maksimaalselt korduvkasutatavust pakkuv pakend on kõrge maksumusega. Kui suure osa pere eelarvest hakkab tulevikust moodustama toiduainete all kinni olev pandipakend? Kas sellisel viisil pakendite masskäitlemine on üleüldse jätkusuutlik?
Me kipume mõnikord unustama milleks on meie toidukäitlejatele niivõrd ranged nõuded kehtestatud. Kogu toiduga kokkupuutumise protsess peab vastama toiduohutusreeglitele ning olema lihtsasti jälgitav. Ettevõtted on harjunud tegutsema kokkulepitud õigusraamistikus ning omaltpoolt valmis ka pakendite tootmisprotsesside uuendamisse ja regulatsioonidega vastavusse viimisesse investeerima. See on tootmisettevõtete jaoks tavapärane äriloogika ning ka Eesti pakenditootjad on valmis roheinvesteeringuteks. Aga me peame mõistma, millises pakendi eluringi faasis tänased probleemid paiknevad ning leidma lahendused nendele väljakutsetele, mis eelkõige puudutavad lõpptarbijat ning jäätmekäitlust.
Globaalne jäätmeprobleem tekkinud samuti põhjusel, et pakendid on väljunud kontrollitud süsteemist tarbija kätte ning tarbija ei ole nendega käitunud korrektselt. Kui riigid ei suuda probleemi seda otsa ära lahendada, siis sisuliselt ei muutu ei ühekordse ega korduvkasutatava pakendi eluring jätkusuutlikkumaks. Tarbija lähtub oma tegevuses suures osas mugavusest ja teadlikkusest ja täna puudub meil ühiskonnas ühtne arusaam, kuidas korduvkasutuspakend olemasolevasse tarbimissüsteemi sobitub.
Toimivad lahendused on olemas
Paberi, kartongi ja lainepapi kokkukorje sihtmäärad on Eestis läbi aegade olnud kõrged. Paberipõhiseid pakendeid tootvad ettevõtted investeerivad täna uutesse innovaatilistesse tehnoloogiatesse, et kartongpakenditest ja taarast eemaldada ja eraldada plast ning selliselt võimaldada 100% biopõhist ringlust.
Metallpakendite ringlus toimib samuti väga hästi just toormaterjali kõrge hinna ja nõudluse tõttu. Innovatsioon metallitööstuses ning nutikas disain on täna liikumas suunal, kus metalltaara muutub ühe konkurentsivõimelisemaks alternatiiviks senise klaasi ja plasti kõrval.
Plastpakendite tootjatel on juba täna olemas võimekus toota pakendeid monomaterjalidest, aga hetkel jääb puudu võimekusest plasti liigiti koguda ning mõistlikult ümber töödelda. Teisisõnu, probleem, mida tuleb plastjäätmete puhul lahendada, on materjalide kokku kogumises ja uuesti ringlusse suunamises. Monomaterjalid ei sobi täna kõikide plastpakendite asendamiseks. Sellisel juhul on väikseima jalajäljega tegevus võimalikult väikese massiga plastpakendite kasutamine. Plastsegajäätmete ringlussevõtuks sobib hästi näiteks pürolüüsi tehnoloogia, mille käigus lagundatakse plastijäätmed õliks. Õli sobib sarnaselt naftaga nii kütteks kui ka polümeeride toormeks. Alati tuleb aga arvestada ka sellega, milline on pakendi mõistlik maksumus lõpptarbijale ja kui suure osa moodustab pakend toidu- ja tarbekaupade hinnast. Mitmeid innovaatilisi lahendusi ei ole täna veel võimalik ebamõistlikult kõrge hinna tõttu pakenditootmises ja -ringluses rakendada.
Seega peavad Eesti pakenditootjad mõistlikuks alustada pakendi vähendamist materjali vähendamise arvelt, kasutades ühetaolist toormaterjali ja mitte läbimõtlemata kiiret asendamist sellise pakendiga, mille jalajälg ja keskkonna mõju ei ole õigesti hinnatud. Korduvkasutuspakendi puhul pooldame transpordipakendite taaskasutuse suurendamist eelkõige suletud ning kontrollitavates tarneahelates, näiteks suurettevõtete siseselt või konkreetsetes tööstuslikes tarneahelates (enne toote lõpptarbijani jõudmist). Loomulikult toetame üleüldist ülepakendamise vähendamist ning otsime pidevalt koostöös tellijaga uusi nutikaid pakendidisaini lahendusi.
Tootjad on ühel meelel rohepesu vältimise vajalikkuses ning selles, et ettevõtte süsinikemissioonide kompenseerimine peaks olema toote jalajäljest selgelt eristatud. Kui turule hakkavad jõudma negatiivse jalajäljega tooted, tekitab see segadust ning vähendab lõpptarbijate vastutust jätkusuutliku tarbimise ja jäätmekäitlemise osas veelgi.
Pakendiettevõtete liiduna nõustume õiguskantsler Ülle Madise sõnadega, et ettevõtted ei saa lähtuda oma tegevuse planeerimisel arengukavadest või Euroopa Liidu eesmärkidest, vaja on konkreetseid seadusemuudatusi, mis seavad paika selge plaani ja pakuvad ettevõtetele kohanemisaja. Kui on vaja kehtestada reeglid või piirangud, mis puudutavad ettevõtlust, tuleb seda teha seaduses. Kui Eesti on võtnud endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside emissioone, siis ettevõtted ootavad laiapinnaliselt läbimõeldud otsuseid, mida ja millal on vaja ära teha Eestile võetud kohustuste täitmiseks.
Soovime vältida olukorda, kus läbimõtlemata ning kiirustades taandub Eesti rohepööre vaid ettevõtete suurenenud aruandluskohustusele. Soovime kõik näha tegelikku muutust, mitte juurde tekkinud asjatut bürokraatiat. Selleks on vaja riigi pikka plaani, mis annaks ettevõtjatele vajaliku julguse teha reaalset muutust toovaid roheinvesteeringuid.
Artikli koostas: Kati Rostfeldt, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit
Eesti Pakenditööstuse ümarlaual osalesid:
Andres Kull, Kroonpress AS
Martti Lemendik, Metaprint AS
Igor Rostsinski, DS Smith Packaging Estonia AS
Boris ja Mihhail Tsernjak, Multipakend Tootmine OÜ
Raul Rumm, GPI Estonia AS
Meelis Jürgens, Estiko Plastar AS