7.–8. septembril kogunesid Euroopa trükitööstuse erialaliitude juhid Lõuna-Itaalias Baris Intergraf Directors’ Conference 2026-le. Aadria mere ääres, Itaalia „saapakontsa“ piirkonnas toimunud kohtumisel võrreldi eri riikide majandusolukorda, tööjõu- ja oskusküsimusi, kestlikkuse praktilisi lahendusi ning kiiresti lisanduvate Euroopa regulatsioonide mõju sektorile.
ETPL-i vaates kujunes konverentsi kõige väärtuslikumaks osaks 8. septembri ümarlauaarutelu, kus eri riikide kogemusi, kitsaskohti ja toimivaid lahendusi sai võrrelda otse ühe laua taga.
Riikide lähtepositsioonid on erinevad, kuid aruteludest joonistus välja mitu väga sarnast küsimust. Trükitööstuse traditsiooniliste mahtude surve ei ole kadunud, samal ajal kasvab vajadus investeerida automatiseerimisse, andmetesse, regulatiivse vastavuse tagamisse ja kõrgema lisandväärtusega teenustesse. Oskustööjõu nappus puudutab paljusid riike ning regulatsioonist on saanud ettevõtte igapäevase töökorralduse osa.
1. Turg muutub, kuid investeerimise vajadus ei vähene
Ümarlauaarutelu üks selgemaid järeldusi oli, et Euroopa trükitööstusest ei saa rääkida ühe turuna. Mõnes segmendis jätkub pikaajaline mahu vähenemine, teistes — eelkõige pakendites, etikettides ja kõrgema lisandväärtusega toodetes — on pilt märksa tugevam.
Prantsusmaa näide oli üks teravamaid: kommertstrüki tootmismahud on seal alates 1999. aastast vähenenud hinnanguliselt 40–45% ning sektori ümberkujunemist mõjutavad lisaks nõudlusele kapitalimahukus, ettevõtete võlakoormus ja võime investeerida automatiseerimisse, inkjet-tehnoloogiasse, robootikasse ning energiatõhususse.
Itaalia trükitööstuse käive vähenes 2025. aastal 0,9%, samal ajal kasvas paberi- ja kartongi töötleva tööstuse käive 1,4%. Raamatute eksport kasvas tugevasti ning pakendisektorit toetasid muu hulgas toidu-, farmaatsia- ja kosmeetikatööstus.
Eesti olukord paigutub sellesse pilti üsna loogiliselt. Trükitööstus on jätkuvalt tugevalt ekspordile suunatud, traditsiooniliste trükitoodete mahtude kõrval liigub raskuskese üha enam pakendite ja etikettide, lühemate tiraažide, personaliseerimise, print-on-demand’i, jälgitavuse ning integreeritud digilahenduste poole. Investeeringutes tõusevad esile automatiseerimine, tootmise IT, andmepõhine kvaliteedikontroll, energia- ja materjalitõhusus ning regulatiivne vastavus.
Mida Eesti ettevõttel sellest kaasa võtta? Konkurentsivõime küsimus ei ole enam ainult tootmismahus või masinapargis. Üha olulisem on see, kui efektiivselt suudab ettevõte siduda tehnoloogia, andmed, automatiseerimise ja kõrgema lisandväärtusega teenuse üheks tervikuks.
2. PPWR, EUDR ja keskkonnaväited liiguvad otse ettevõtte tööprotsessidesse
Teine väga tugev Bari telg oli Euroopa regulatsioon. Selle puhul oli oluline nihe tonaalsuses: enam ei räägita ainult sellest, mis õigusakt tuleb, vaid sellest, kes ettevõtte tarneahelas millist rolli kannab, milliseid andmeid peab säilitama ja mida peab suutma kliendile või järelevalvele tõendada.
PPWR-i käsitluses oli üks praktilisemaid teemasid tootja, pakendi kasutaja ja EPR-kohustustega producer’i rollide eristamine. Intergrafi materjal rõhutas otseselt, et manufacturer ja producer ei ole sünonüümid. Pakendi tootja määratlemisel on oluline muu hulgas see, kes määrab pakendi omadused, disaini ja spetsifikatsiooni. Samuti täpsustati üleminekureegleid juba toodetud või turule lastud pakenditele.
EUDR-i puhul sõltuvad kohustused muu hulgas toote klassifikatsioonist ning ettevõtte asukohast tarneahelas. Bari materjal käsitles eraldi näiteks HS 48 ja HS 49 alla kuuluvaid trüki- ja pakenditooteid ning olukordi, kus trükikoda ise impordib paberit või kartongi kolmandast riigist.
Sama oluline on turunduskommunikatsioon. EmpCo nõuded muudavad üldised väited nagu „green packaging“, „sustainable paper“ või „environment-friendly ink“ senisest märksa riskantsemaks, kui nende taga ei ole nõutavat tõendust. Konkreetse ja kontrollitava sisuga väited — näiteks taaskasutatud kiu osakaal või taastuvenergia kasutamine — on hoopis teine kategooria.
Järgmise sammuna tasub jälgida ka digitaalset tootepassi ehk DPP-d. See ei ole praegu üldine nõue trükitoodetele, kuid Bari aruteludes toodi välja, et tulevikus võib DPP-loogika laieneda ka pakenditele ning koondada struktureeritud kujul infot materjalikoostise, ringlussevõetud sisu, ringlussevõetavuse ja muude keskkonnaandmete kohta.
Eesti ettevõtte jaoks tähendab see väga praktilist ettevalmistust: tasub kaardistada oma roll tarneahelas, andmed ja dokumentatsioon, mida ettevõte peab suutma edasi anda, ning üle vaadata ka keskkonnaväited müügi- ja turundusmaterjalides. Vastavus muutub järjest enam ka andmehalduse küsimuseks.
3. Tööjõuprobleem ei ole ainult värbamisprobleem
Oskustööjõu nappus ja noorte toomine trükitööstusse olid Baris läbivad teemad, kuid üks huvitavamaid vaatenurki tuli Suurbritannia trükiliidult BPIF. Nende põhisõnum oli, et sektor ei peaks vaatama ainult seda, kuidas rohkem noori tööstusse tuua, vaid kogu teekonda alates esmasest huvist kuni väljaõppe, ettevõttesse jäämise ja edasise arenguni.
BPIF käsitleb seda ühe tervikliku „lehtrina“: teadlikkus → huvi → kandideerimine → tööle asumine → väljaõppe lõpetamine → püsimine → areng. Igal etapil peaks olema mõõdetav tulemus ja selge vastutaja. Nende ühe väljaõppeprogrammi 2023/24. aasta andmetel ei lõpetanud või ei läbinud lõpphindamist 56,7% osalejatest. BPIF rõhutas seejuures ise, et tegemist on vaid ühe koolitaja, ühe kvalifikatsiooni ja ühe aasta andmetega — kuid tulemus oli piisavalt kõnekas, et suunata tähelepanu pelgalt värbamiselt ka sellele, mis juhtub pärast inimese sektorisse jõudmist.
Sellest tuleneb ka üks Bari tabavamaid mõtteid: „We can’t out-recruit weak onboarding.“ Kui ettevõttesse sisseelamine, juhendamine ja arenguvõimalused ei tööta, ei lahenda probleemi ka järjest suurem värbamiskampaania. BPIF jagab tegevused nelja valdkonda: noorte ligimeelitamine, väljaõppe lõpuleviimine, töötajate hoidmine ja arendamine ning tööandjate endi võimekus inimesi hästi vastu võtta ja juhtida.
Sama küsimus on aktuaalne ka Eestis. ETPL-i Bari ülevaates toodi välja, et automatiseerimine ja digitaliseerimine vähendavad küll osa tööjõuvajadusest, kuid samal ajal jääb alles vajadus kogenud oskustöötajate, eriti offsettrüki spetsialistide järele.
Mida Eesti ettevõttel sellest kaasa võtta? Tööjõuprobleemi tasub vaadata tervikuna. Küsimus ei ole ainult selles, kust saada uus inimene, vaid kuidas ta ettevõttesse jõuab, kuidas ta õpib, kui kiiresti muutub iseseisvaks spetsialistiks ning kas ta näeb sektoris enda jaoks pikemat arenguteed.
4. Kestlikkus liigub loosungitest mõõdetavate andmeteni
Kestlikkuse puhul oli Baris läbivaks märksõnaks mõõdetavus. Üldisest soovist olla keskkonnasäästlikum liigutakse üha enam konkreetsete näitajate, võrreldavate andmete ja kliendile tõendatava info poole.
Hea praktilise näite tõi Soome trükiliit, kes on koos ettevõtetega loonud trükitööstuse Sustainability Model’i ja Sustainability Radar’i. Mudelis on 24 eesmärki ja 50 mõõdikut, mille ühikud on eelnevalt defineeritud ning millest enamik on arvulised või lihtsad jah/ei näitajad. Eesmärk oli teadlikult vältida mahukat narratiivset aruandlust ning muuta kestlikkuse jälgimine ettevõtetele võimalikult praktiliseks ja võrreldavaks.
Sustainability Radar koondab omakorda kümme ühist näitajat sektori tasandil. 2026. aastal osales selles 53 ettevõtet kogukäibega 450 miljonit eurot ja ligikaudu 3800 töötajaga. Mudeli eesmärk ei ole ettevõtteid järjestada, vaid saada sektorist ühine pilt, jälgida arengut ning kasutada andmeid nii ettevõtete arendamisel kui ka sektori huvide esindamisel.
Sarnast loogikat näitab ClimateCalc, mida kasutatakse ettevõtte ja trükitoote süsinikujalajälje arvutamiseks. Selle 2026. aasta kasutajaküsitluses tuli selgelt esile, et kasutuselevõttu ei vea enam ainult regulatsioon — oluliseks tõukejõuks on klientide nõudlus. Samuti peavad kasutajad edasise kasvu eelduseks automatiseerimist ja süsteemide omavahelist andmevahetust.
See haakub otseselt ka uute keskkonnaväidete reeglitega: mida konkreetsem ja tõendatavam on ettevõtte väide materjali, energia, ringlussevõtu või süsinikujalajälje kohta, seda tugevam on selle alus. Seega liiguvad regulatsioon, kliendinõuded ja ettevõtte enda andmehaldus järjest rohkem samasse suunda.
Mida Eesti ettevõttel sellest kaasa võtta? Kestlikkusest saab järjest enam andmeküsimus. Ettevõttel tasub teada, milliseid näitajaid ta juba mõõdab, milliseid andmeid tema kliendid küsivad ning kuidas neid andmeid võimalikult automaatselt koguda ja kasutada.
Mida ETPL Barist kaasa võtab?
Bari aruteludest jooksis läbi veel üks oluline mõte: kui ettevõtted peavad kiiresti muutuma, peab muutuma ka neid esindav erialaliit.
Taani GRAKOM sõnastas oma strateegias üheks keskseks põhimõtteks nähtava ja mõõdetava väärtuse loomise liikmetele. Selle kõrval rõhutati praktilist ja kasutatavat kommunikatsiooni, tuge ESG-küsimustes, professionaalseid võrgustikke, AI kasutuselevõttu ning keskendumist väiksemale arvule, kuid selgematele huvikaitseteemadele.
Nende aasta järel tehtud järeldus oli lihtne: erialaliidu ülesanne ei ole lihtsalt tekitada rohkem tegevusi, vaid luua suund. Liikmesettevõtted ise investeerivad, automatiseerivad, otsivad uusi turge ja kohanevad regulatsioonidega — ning ootavad, et nende erialaliit areneks koos nendega.
Just selles oli ka 8. septembri ümarlauaarutelu suurim väärtus ETPL-i jaoks. Eri riikide majandusolukorrad, ettevõtete suurused ja turud on erinevad, kuid probleemid korduvad: oskustööjõud, investeerimisvõime, regulatsioonide rakendamine, kestlikkuse tõendamine ning vajadus teha järjest rohkem otsuseid usaldusväärsete andmete põhjal.
ETPL-i jaoks tähendab see väga praktilist ülesannet: tuua Euroopa tasandilt Eestisse mitte ainult infot, vaid võimalikult palju toimivaid lahendusi, tööriistu ja kogemusi, mida Eesti ettevõtted saavad oma igapäevatöös kasutada.
ETPL-i liikmetele: Intergraf Directors’ Conference 2026 ettekanded ja teemamaterjalid on peagi kättesaadavad ETPL-i liikmete alal.